„Oled Sa valmis?“ küsis Klaus lõpuks.
Lemony Snicket
„Ei“, vastas Sunny.
„Mina ka mitte, „ütles Violet, „kuid kui ootame, kuni oleme valmis, siis ootame kogu ülejäänud elu.“
Juba pea kümme aastat tagasi jätsime linnas mugava korterielu ja kolisime perega maale, minu vanavanemate tallu. Ega meil päris selget ettekujutust polnud, kui palju meie harjumuspärases elurütmis muutub ning mis meid täpselt ees ootab! Eks esimestel aastatel oli ka hetki, kus tekkis küsimus MIKS me seda teeme, aga siis tuli jälle päike välja, sai soojal suvehommikul paljajalu murule astuda, looduse siginat-saginat jälgida ja selle kõige keskel hommikukohvi nautida ning kõik raskused ununesid…
Tunnistan, et mul on ka alati olnud mingi imelik kiiks vanade, väsinud elamiste osas – peas hakkab jooksma film, mida kõike sellest välja võluda annab! Ja tuleb tunnistada, et Priimäe talu „film“ on alles poole peal :). Siinkohal hakkab mul küll natuke kahju oma kallist kaasast, kes minu hullustega on alati kaasa tulnud, aga koostegemine liidab ja kui on ühised eesmärgid, mille nimel liikuda, siis on elu palju värvikam. Oleme väga tänulikud ka oma lähedastele ja sõpradele, kes on samuti meile suureks abiks olnud ning nad juba teavad, et Priimäe tallu tulles kehtib moto „enne töö ja siis lõbu“.
Kui ma praegu vanu pilte vaatan, siis võiks öelda, et ikka puhta hullud! Tehtud on tõesti meeletult ja enamasti ikka kõike ise..VÄGEV!
Nüüd oleme siis nii kaugel, et kõik vanad hooned on saanud uue ilme, aed on korrastatud ning oleme valmis uuteks väljakutseteks ettevõtjatena.
